3. nädal ehk uue meedia võidukäik?

Pean tunnistama, et selle nädala mõtiskluste teema on minu jaoks siiani kõige põnevam. Nimelt saab siin lahata, kuidas uus meedia mõjutab vana meediamaailma. Olgu siin siis juttu sellest, kuidas telefoniraamatute töö veebikataloogid ja otsingumootorid üle võtsid või ENEd/EEd Uuskasutuskeskuste riiulites massiliselt nukrutsevad, sest Wikid tulid ja võtsid üle. 

Kuna ma juba esimesel nädalal uurisin sotsiaalvõrgustike tagamaade kohta, siis kirjutan sel nädalal sellest, mis ajaröövimise poolest minu internetikasutamisel auväärsel teisel kohal on, nimel ajaveebidest ja sellest, kuidas see ajakirjandust mõjutab. Mulle südamelähedase teema tõttu võtsin vabaduse sel nädalal enda ninaesisest mitte kaugemale vaadata ja rantida mõnuga sellest, kuidas 

erinevad kajamid minu infotarbimist mõjutavad ning kas ja mil määral on nad minu jaoks muude meediakanalite ülesanded üle võtnud. 

Lugedes blogimise ajaloo kohta, oli äge tõdeda, et nagu kogu maailmas, sai ka minu sõpruskonnas kogu blogide pidamine alguse soovist pidada isiklikku veebipäevikut. Kunagi 2000. aastate esimese kümnendi lõpus oli igal minu sõpruskonna liikmel oma kajam, kus läbi kerge huumoriprisma viimase aja sündmusi kajastati. Tihti tõid sellised postitused kaasa ka intriige. Näiteks kirjutas üks mu toonane kursavend, kuidas üks hea sõbranna (ühtlasi meie ühine kursaõde) peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, millise välimusega on okei kooli tulla ja millisega mitte. Nagu arvata võib tekitas selline mitte just kõige küpsem ja kergelt Anu Saagimi (või siiski Ženja Fokini) hõnguga kirjutis palju paksu verd ja ma minu meelest nii pool aastat kestnud külma sõja. Enamik minu tutvusringkonna ajaveebidest lõpetasid enne praeguse kümnendi algust tegevuse. Need, mis on jäänud, on aga - nagu Wiki väitel ülemaailmne tendents kipub olema - spetsialiseerunud millegi kindla peale. Olgu selleks siis mingis valdkonnas arvamusartilite kirjutamine, reisielamuste jagamine või kokandusmaailma avastuste jagamine. 

Kindlasti on üks oluline osa  meediast, millest osa on haaranud ajaveebid, uudiste jälgimine. Suurem osa uudiseid, mida kuulen, tulevad minuni siiani tööl kuulatud Vikerraadiost või Kukust. Ülejäänud aja jõuavad uudised minuni enamasti viiel viisil. 1) proovin veebis Postimeest lugeda kuni tuleb rage quit, sest olen jõudnud JÄLLE elu24 väärtusega rubriiki; 2) kajamites, mida jälgin, räägitakse neist; 3) Youtube'i saadetes räägitakse neist;  4) kuidagi on need uudised jõudnud mu Newsfeed'i; 5) osavamatest uudistejälgijatest sõbrad räägivad neist. Ma arvan, et üldiselt on ajaveebidest minuni jõudev info 3. kohal.

Lisaks lihtsalt uudiste jagamisele saan kätte ka muu osa, mille sisu jõuaks enamasti minuni peamiselt ajakirjadena. Kuigi - tõele au andes - saab minu lugemisharjumisi arvestades blogide poolt kaetud peamiselt kaetud klassikalise naiste ajakirja nurk, on minu jälgitavas maailmas väga tugevalt kaetud arvamusartiklite/kolumnite nurk, harivama (mitte päris teadusartiklite tasemel, aga tõsiselt  silmaringi laiendava) ajakirjanduse nurk. Hea külg on selle juures, et ajaveebide uue tulekuga, on minu muudest ajakirjanduse tarbimisharjumustest kadunud ära siiski vaid naisteaajakirjad.

Kasutatud kirjandus

https://et.wikipedia.org/wiki/Ajaveeb